"which floor?" "i'm going up" "yes, but which floor?" "up to the roof, as high as possible"

fuck this shit fuck this shit fuck this shit

i'll be happy instead 

okei, kaotasin midagi, mida armastasin, aga võitsin midagi, mida armastada. ma ei ole rahul, aga oleks saanud ka hullemini minna. nutsin, aga sain inimeseks ka. kaotasin enesekindluse, aga võitsin südametunnistuse. tundsin valu, aga kannatustes on oma võlu. lihtsalt rahu. anna aega. lõpeta virisemine. lase valul minna. lase kurbusel minna. suur osa elust on võimel minna lasta. lase siis minna. ja jumala eest. võta kokku ennast. GO UP. GO HIGH. 

panen blogi kinni

kui tahad edaspidi lugeda siis pane meiliaadress commentitesse, kuigi noh. vaevalt et siin neid sooviavaldajaid palju leidub.

sa saad aru, et sa oled üksik, kui sa teeskled, et su enese häälekaja kuulub kellelegi, keda sa kunagi tundsid ja keda sa nii väga igatsed, aga kes ei räägi sinuga enam iialgi

i am finally seeing why i was the one worth leaving

tähelepanekuid asjadest

absurdsed asjad viivad mind endast välja. asjad, mis on
tegelikult täiesti ebaolulised. asjad, mis otseselt 
minusse ei puutu. asjad, mille olulisust ma teistele eales ei tunnistaks.
sest uskuge mind, endalegi on raske.


naljakas. kui kasutatada mõnda asja 5 aastat ja selle
5 aasta jooksul seda asja tõeliselt armastama õppida,
siis võiks arvata, et sellest asjast oleks maruraske 
loobuda. aga asjad lähevad katki. ja kui alguses oligi
natuke veider seda asja prügikastis näha, siis nüüd,
kui uus ja märksa parem versioon kohale on jõudnud, ei
jaksa ma enam oodata, et prügi välja saaks viidud.



mõnigad asjad teevad sind hulluks. tekitavad sõltuvust.
sa ei saa neist küllalt. aga mida sa teed siis, kui
sul ei ole enam raha uue doosi jaoks?

kes oleks osanud arvata, et moreli saab naeratama nii lihtsalt?
nii lihtsalt. selleks on vaja poolt tundi keskpäeva paiku bussis
teel koju. linnast välja jõudes on ümberringi lumised heinamaad
ja metsatukad ja päike päike päike paneb lume nii tuusalt
sillerdama. ja kotis on oti toodud lagritsad ning kõrvas
kvaliteetmuusika. oh kui ilus. plus! peas ei ole enam
enesehävituslikke mõtteid. kõik on bueno. kõik.
(minus the fact, et keskpäeva paiku läksin koju, sest niii halb oli
olla)

tere tulemast tagasi maailma, kus mitte millelgi ei ole tähtsust.
tere tulemast tagasi sinna, kust kõik su üles leiavad. tere tulemast
tagasi tuima ükskõiksusesse, mis kunagi muutsid su selliseks,
nagu sa praegu oled. tere tulemast tagasi olukorda, kus südame-
tunnistus on sõna, mille tähendust tuleb vaadata sõnaraamatust.
tere tulemast külma maailma. tere tulemast tagasi iseseisvusesse.
tere tulemast tagasi. ja ära enam kunagi lahku.
pärismaailma takistused on ületamatud. sest neid juba tuimalt
õhku ei lase. (isegi neid, mis on väljamõeldud)

stand by hakkab igavaks muutuma, aga ma ei viitsi midagi
ette võtta ja siis ma lasengi tuima stand by-d, kuni maailm
ise midagi ette võtab. ainult et ei võta nagunii ja ma olen
stuck.

ma vihkan klišeesid ja bs ülevoolavaid emotsioone ja all this crap
aga well, ma olen nüüd õnnelik
päriselt õnnelik (see täidab selle ülevoolava emotsiooni osa)
ja klišee osa täidab ära point et uus aasta ja uus vabadus
i guess?
sest mu ees on valge leht ja ma võin sinna kirjutada mida iganes
ja ma arvan et seekord ei tee lumi seda valgeks ja tegelikult
ka ei ole lume all veel palju draamat. ma arvan, et ei ole
i'm done with it

ja ma olen õnnelik

ps. i'm in love with barney